Monday, November 28, 2011

TEEJUHT





Esialgu rajasin esimese lillepeenra elamu ja abihoonete vahele. Ta on praegugi alles, aga hoopis teistsugusena.
Et veidi varjata abihooneid, muuta peenar ise atraktiivsemaks, istutasin nagu soovitatud peenrasse mõned kitsaste võradega okaspuud ja paar püramiidtamme ja see võte muutis aia tundmatuseni.


Elu kulges nii, et tegin siia ja sinna peenraid. Neid oli juba üsna mitu, paiknesid nad pisikese õues üsna kaootiliselt. Algul tundus kõik väga ilus, aga ajapikku... No ei olnud hing rahul, midagi oli väga valesti. Küll lugesin ajakirju, kus ka kirjeldati taimi või peenraid aga mitte ei leidnud õigeid artikleid aia kujundamisest, mis mind oleks abistanud.
Õnneks ikka pikapeale hakkas lugusid tulema ja silm peatus ühe artikli autoril. Võtsin julguse kokku ja helistasin talle. Õnneks oli ta  ja on ka praegu mõnus inimene.  Ta  kuulas mu mure ära ja lubas paari sõnaga nõustada..Ma ei mäleta, kust ma tema telefoni sain.
Aga mõnest  jutuajamisest sai suur pööre. Täna, tänu temale, on mul ilus ja suur aed. Ka käesoleval ajal on ta mulle teejuhiks.
Algul oli küll tunne, et kuidas ikka hakkama  saan. Aga öeldakse...julge hundi rind on rasvane või  julge peale hakkamine on pool võitu! Meil on nüüd küll täis võit!
Meil oli maad palju, aga algseks aiaks  olime jätnud 50x50m. Selle ümber kuusehekk, enda kõrgune ning võrkaed loomade kaitseks.. Aga aia taga... kartulimaa. Ta soovitas heki maha võtta,  õunapuud ja marjapõõsad ning heki kaugemale ümber istutada, et meil tekiks õu ja kohad, kuhu rajada Aed ning mööda aeda laiali pillutatud kividega piiratud pisikesed peenrad lasta kokku ühtseks veidi suuremateks istutusaladeks. Ja siis edasi minna nii nagu ma igatsen. Oeh! Mehe võttis see idee sõnatuks. Aga egas midagi. Soov oli olemas ja tuli pihta hakata. Pikapeale said soovitatud tööd tehtud ja siis oli jälle nõu tarvis, et mis küll tekkinud suure hooviga teha.  Õnneks nõu ma sain.
Ega oma peaga ei vaaritanud esialgu küll midagi ja silma ka ei olnud. Mõtlesin  ja vaatasin! Eks ma ikka jooksin jälle abi järele ja mõnikord olin ka üsna nõutu, sest ei öelnud ta mulle ilmaski, et tee nii või naa. Alati uuris ta enne millised on minu tahtmised, mida ma üldse oma aias näha tahan, kuidas tahaksin seal liikuda, millised on mu lemmikpaigad. Selle asemel, et näpuga näidata, kuhu ja mida istutada, sõitsime ühel suvel ringi mitmes aias ja seal näitas ta mulle mitmeid erinevaid vaateid ja küsis alati, mis mulje mul ühest või teisest kohast jäi. Ja ühekorraga läksid mu silmad lahti ja hakkasid arenema ka mõned ideed. Kuigi julgust oli mul veel üsna vähe, hakkasin siiski tasapisi edasi liikuma. Jaa... arenemine võtab ikka aega küll, võin seda praegu öelda ja ilma selle hädavaliku tõuketa poleks ma tõenäoliselt seal, kus praegu.
Aga nüüd on mul selline aed nagu ma olin igatsenud ja kogu meie pere naudib seda.

..






2 comments:

Per Aspera ad Astra said...

Emmekene, on küll väga ilus aed. Me oleme kõik väga uhked Sinu üle ning tänulikud, et oled viitsinud midagi sellist ette võtta ja korda saata. Nii vahva on ka vaadata neid vanu pilte, kust te issiga alustasite ja milliseks olete/oled suutnud kodu rajada. Alati on hea koju tulla ja seal olla.

Kallid,
Kaidi

MUHEDIK said...

Miskipärast inimesed ei usu, et neis on nii palju loovust peidus. Meie kõige ilusamad aiad ongi need, kus inimesed on usaldanud enda sisetunnet otsides oma teed. Hea, et Sa ei tellinud endale valmis aeda, vaid liikusid selleni tasapisi.