Monday, November 21, 2011

VARASED ÄRKAJAD OLID....












Imelik on vist nüüd lugeda mälestusi kevadest, sest oleme juba oma mõtetega jõuludes.Aga kuna tahan jäädvustada blogis väikest ajaloolist kokkuvõtet aiast, siis ju tarvis alustada minevikust.
Kellele meeldib sügis oma värvidega või kellele meeldib kevad oma üllatustega, see on ju nii individuaalne.
Aga mina olen kevade inimene. Tohutult tore on kevadel varaseid ärkajaid vaadata, seista ja unustada ennast.  Hea  on, kui tuleb ka meelde fotoaparaat, et neid jäädvustada.
Õnneks on meie peres vahest  külas 2 tõsist fotograafi, kes käivad aias ringi ja teevad ikka ka lilledest mõned jäädvustused.
Kuid avastasin kurbuseks, et ülastest pole ühtki pilti, kuigi on neid meil üsna palju, ka kollaseid. Ka märtsikellukesed on jäänud tähelepanuta. Miks? See viga tuleb järgmisel aastal parandada.
Küsimus ka laiale ringile...kuidas eksponeerida neid varaseid  ärkajaid. Tavaline on, et  kasvavad lihtsalt kuskil põõsa all, kuid nad on ju kevadekuulutajad ja võiksid  saada aias suurema  tähelepanu osaliseks.

1 comment:

MUHEDIK said...

Sa esitad nüüd sellise küsimuse, millele on väga raske vastata ühe lausega.
Kevadlilled õitsevad ju sel ajal kui teised püsikud pole veel tärkamisele mõelnudki ja seetõttu eksponeerivad ka kõige pisemad kevadlilled end ise kasvades siis kus tahes, lähedal või eemal.
Mina jagaksin nad 3 suurde gruppi.
1. Need, kes kasvatavad peale õitsemise ilusa lehestiku (adoonised, lumeroosid jne) võivad kasvada aia kõige väljapaistvamatel kohtadel koos teiste püsikutega, tuleb vaid arvestada nende nõudeid valgusele ja mullastikult.
2.Lilled, kes kaotavad peale õitsemise oma lehed (krookused, õrnad ülased, lõokannused jne), istutan ma küll teiste kõrgemakasvuliste püsikute vahele, et nad ei risustaks hiljem aia üldpilti.
3. Tüüpilised metsaaia taimed, kes nõuavad varju (ülased, sinililled, kolmiklilled jne) ei saa mitte kuidagi kasvada ja edeneda lõõskavas päikeses ja nende koht ongi põõsast -puude varjus.

Hoopis ise ooper on mu jaoks tulbid. Osalt seepärast, et nad on paljudele teistele halvaks naabriks, osalt seepärast, et peale õitsemise ei näe nad head välja ja kolmandaks tuleb nad ju suhteliselt hilja üles võtta, nii, et neile ei saa ka suvikuid peale istutada (mina küll viimastega ei tegele) Ja see on vaid minu arvamus, aga neid ei tohiks arvestades päris pikka koledat vaatepilti, istutada lillepeenarde ette servadesse, nad paistavad ka peidetumalt kaugele välja.
Kõige arukam oleks neid kasvatada mingites konteinerites, et need nõud peale õitsemise kuskile ära peita, aga kui sorte on palju, tekivad probleemid nõude soojustamiseks talveks.
Aga kõik öeldu on vaid minu arvamus, eks igaüks leiab oma.