LEMMIKUD

 Tänane õuevalvur koos sõbrannaga.

Unine toavalvur

 Isepäine kaisukaru. Sööb,valvab ja magab. Kaissu tuleb haruharva.

 Kaisukaru, kes vaid süles ja põues olekski. Temal jagub küll lõpmatult palju seda hellust.

Need fotod on juba kõik minevikust

Minu  ja mu abikaasa lapsepõlvemaadel on alati olnud lemmikloomad. See tava on jätkunud ka meie ühises kodus.
Ei oska me ilma  kassi või koerata elada. Eks see ole meie kiiks. Ka lapsed  on  alati vajanud kedagi, kellega mängida. Küll on kasse ja koeri riidesse pandud ja neid kärutatud. Või siis poisid võtsid alati koerad kaasa oma onnimängudele. Ka mehele meeldis koos koeraga jooksmas käia või rattaga sõitmas, ka metsas jalutuskäigul on tal ikka koer seltsiliseks. Ja kui mina toimetan peenral, siis leidub kindlasti valvur, et jumala eest keegi ei tuleks häirima-segama.  No ikka vahva küll!
Kunagi olid meil tiukrikanad, kanad, pardid ja kalkunud. Toredad linnud kõik, aga aeg sai täis ja tulid teised huvid. Ka lambad ja kitsed on siin oma elu elanud.  Lammast ei pidanud miski aed ja kitsed käisid koos kanadega õrrel. No täitsa lõpp! Mul nende jaoks närvi ei olnud. Otsustasime edasi elada rahulikumat elu, aga mitte ilma koertest-kassidest sõpradeta.
Aga suur sõprus kujuneb ka taimedega. On ju  neid, kes peavad kindlasti aias olema näha, kuulda ja tunda. Sellest juba teinekord.