Siin on oma elu elanud ka minu lemmikud, jorjenid. Neid oli juba 10 sorti. Ikkagi väga uhked lilled, kes tuletasid mulle mu lapsepõlve meelde. Aga siin on üks suur aga....kevadel vinna keldrist üles rasked juurikad ja sügisel vii alla need samad jurakad kobarad. Oleks selleks veel minikraana olnud, siis küll oleks neid kasvõi saja viisi kasvatanud.
Teine suur lemmik on mul pojeng. Neid said siia peenrasse 18 sorti, kuid siis käis kõlks, et nii aristokraatlik lill peaks küll omaette olema. Sellele mõttele sain toetust oma Hiina reisi mälestustest. Ta on ju hiina keisrite lill ja nemad oskavad tast tõeliselt lugu pidada. Oh, milline pilt avanes sealses pojengiaias....milline ilu ja millised lõhnad. Sõnulseletamatu!
Nüüd, sel sügisel rajasin eraldi nendele peenra ja oma inglise peenrasse tekkinud tühikud täidan juba olemasolevate püsikute paljundustega.
2 comments:
Jaaa, see peenar on elusalt muidugi hoopis muljetavaldavam kui fotodelt paistab:)
Oh, väga väga uhke. Usun, et tühjade aukude pärast peenras küll muretseda ei tasu, kõik saavad peagi täis ja ruumi tuleb puudugi.
Post a Comment