Seejärel ilmusid sinna lillepeenrad. Pisikesed ja armsad. Kodu edenedes suurenes soov seda ehtida, ka õueruumi. Ja nii tekkisid sinna lilled ja õitsvad põõsad. Ja lillepeenrad. Vaatasin ja imetlesin. Ja jälle lillekesed ja uued peenrakesed. Imetlesin jälle kuni ükskord tundsin, et loodu pole päris see, mida ma ette kujutasin. Tegin kiired ümberkorraldused. Olin tehtuga rahul kuni tuli jälle tahtmine ette võtta suured ümberistutustööd. Istutasin seda, millele pilk parasjagu aiapoes pidama jäi või mida kinkisid head sõbrad ja tuttavad kuni kõik oli läbisegi nagu ühes korralikus tootsi peenras.
Tavaline lugu nagu paljudel algajatel. Imetlesin erinevaid lilli, kuid paljusid taimi ma ei tundnud ega teadnud, mida nad vajavad. Ilusates aedades nägin õisi, aga mitte seda, kuidas nad on paigutatud.
Sellest ajast on möödunud mitmeid aastaid. Tänaseks olen vaadanud ja näinud, lugenud ja õppinud. Minu väikestest lillepeenardest on saanud suured istutusalad, pisike algne aiake on tundmatuseni muutunud ja avardunud.
Mitu aiaosa ongi nüüd kujunenud sellisteks ja selliste taimedega nagu olen oma unistustes ette kujutanud. Mõni aiaosa vajab täiendamist, mõni laiendamist. Vahel tegutsen ma kiiresti-kiiresti nagu üks õige kimalane. Ja mõtlen alles siis kui midagi tehtud ja sellele järgnevad päris loomulikult jällegi ümberkorraldused. Aga see enam ei loe, sest nüüd on tegemist pisiparandustega. Olen leidnud oma aia hinguse ja võlu ja ma tean ja tunnen, kuidas edasi minna.
Aiamärkmed ja fotod on mul praegu pilla-palla laiali. Nüüd on kätte jõudnud aeg hakata neid korrastama. ja kõike, mis aias toimub, on toimunud või tulevikus toimuma hakkab, siia aiapäevikusse kirja panna.
