On mõnus mõelda, et elus on ka kujunenud mõned traditsioonid pühade või sündmuste tähistamiseks, kus kogu pere kokku tuleb. Üks nendest on Jõulud.
Kellele algab täna advendiaeg. Kellele viimane kuu aastas. Kellele looduse suur puhkekuu ja nii edasi. Kas seda tähistada või ei, see on juba igaühe oma asi.
Aga minul on olnud juba lapsest peale see ilus kuu aastas. See aeg elati sellises mõnusas meeleolus: koolis oli kuuseehete valmistamine ja salmide õppimine, kodus olid suurpuhastused...kõik vana välja, et uus saaks asemele tulla, siis oli veel metsas kuuse otsimine ja ära märgistamine, toitude valmistamine. Ja lõpuks kuuse ehtimine ja Taadi tulek. Kingitused nagu polnudki eriti olulised, see kõik MUU on jätnud hea mälestuse.
Aga kahju, et ei ole ühtki pilti ei kuusest, ei Taadist ega ehitud kodust.
Kuid meie peres on selle AJA tähistamine jätkunud, ikka kodu suurpuhastus, kodu ehtimine, kuuse ehtimine, Taadi külaskäik ja kingitused. Oluline see ka jäädvustada järgnevatele põlvedele.
Aegade möödudes on tore vaadata, millised on ehitud kuused olnud ja kui kaugelt on Taadid tulnud.
Kuuskede toomisel on küll alati tõrge tulnud, teda maha raiuda ja siis proovisime kunstkuuske, mis tunduvad piltidel tohutu ilusad. Aga see pole see!!! Hõng puudub. Nüüd toome vaid väikese puu ja lohutusega, selle kasvamine võtab vähe aega. Ja nii see on ajast aega.
Soovin kõigile ilusat ja rõõmsat aega!
