LOOMINE

  Talv on lõpetanud oma tegevuse. Oli teine tänavu rahulik,lühike ja ilus!

l                     Kevad on suures hoos, päike-veed möllavad.Taimed ärkavad. Linnud lustivad.
Uus kevad,uued tööd,uued õied ja nende kirjapanek on peagi käes ja ma olengi õigeks ajaks oma aia senise ajalooga ühele poole saanud. Praegu ma mõtlen, et küll on hea, et alustasin sügisel uuesti oma blogi kirjutamist. Nüüd, kus kõik meie tegemised ja aia rajamine on ilusasti ritta saanud, on ka endal sellest perioodist mingi korralikum ülevaade olemas. Selle mõne kuuga käsin oma elust läbi 24 aastat! Aiale on päris esimestest istutustest kulunud 14 aastat.

 Vanu fotosid sorteerides ja vaadates meenusid paljud sündmused ja inimesed, kellele olen väga tänulik ja kelleta poleks meil niisugust kodu, millest olin alati unistanud.

Kõigepealt olen väga tänulik oma mehele, kes tuli kaasa minu unistustega kodu ja aia rajamisel ja on mind alati toetanud kõigil ümber-ja uuestitegemistel.
 Väga tänulik olen oma vanematele, kes laitsid maha vana restaureerimise ja olid igati abiks uue ehitamisel.Olen väga tänulik abikaasa vanematele, kes olid igal vabal hetkel meiega kodu loomisel. Väga tänulik olen oma vennale, kes oli nõu ja jõuga igati meile abiks.

Eriline tänu meie lapsekestele, kelle abi oli väga suur. Tollal käis ehitamine ju oma jõu ja rahadega. Seega tuli loomise kõrval ka raha teenida. Kust raha tuli?! Need olid varajased kartulid, säilituskapsad ja suhkrupeedid. Sellega kaasnes meeletu töö. Kevaditi kartulite idandamine, kapsaste ettekasvatamine, kapsaste hooldamine-koristamine, talvel nende puhastamine. Peetide hooldamine-koristamine. Enamasti kõik laupäevad-pühapäevad olime vajalikel töödel. Suviti ka argipäeva õhtutel. Hetkel on küll lastest väga kahju, et võtsime neilt osa lapsepõlve vabast ajast raskete töödega. Õnneks nad mõistsid kodu rajamise vajadust,  oskavad täna ise oma teel väga hästi edasi minna ja tulevad alati siia meelsasti tagasi.

Õues on niiii ilus ja tore ja mida päev edasi, seda rohkem saab seal olla ja toimetada. Nüüd saan päevikuga edasi minna juba koos uue kevadega

LOOMINE-22.vesi

Meie krundil, majast eemal, oli üks niiskem koht, kus vesi seisis poole suveni. Otsustasime seda veidi süvendada ja laiendada, et sinna tekkiks looduslik korralik puhta veega tiik. See oli nii suur töö, et appi tuli võtta rasketehnika

Aga tulemus ole seda väärt, tiik täitus ruttu, vesi oli puhas ja kogu ümbrus muutus tundmatuseni

aga kaldad olid pikka aega peale planeerimist väga porised.ja see rikkus üldmuljet

.
Peale esimesi öökülmi kattis veepinda kerge jääkirmetis

talvel aga lustivad siin jääl lapsed



Tiik ja tema ümbrus on mattunud lumme

Kaevamise ajal tuli süvendist välja hulgaliselt uhkeid kive. Need sammaldunud aga on puude all oodanud aastaid. Seda uut veesilma vaadates mõtlesin, et rajan ka sinna lillepeenrad, aga vist on parem kui ma istutan olemasolevatele puudele lisaks mõne pilkupüüdva lehestikuga puu või põõsagrupi ja jätan selle koha hoopis looduslikuma välimusega. Tõenäolisemalt vajab koht lisaks sillakesele ka mõnd pinki.

Ma armastan vett, see lihtsalt peab aias olema, eriti neis kohtades, kus mulle meeldib istuda .Esimese kunstliku veesilma rajasin maja peasissekäigu lähedale. Vooderdasin ta kividega  ja istutasin ta juurde mõned kaldataimed.

Teise lehtla juurde.

Ja et kõigest sest veel küll ei saanud, siis ehitasin oja aiamajani. Ka siin kasutasin kive nagu mujalgi. Erilisel kohal siinses kaldahaljastuses on siberi iiriste sordid. Mida suuremaks need puhmikud kasvavad, seda ilusamaks ja pilkupüüdvamaks kogu kallas muutub,

Aga kõige esimene ja kõige hädatarvilikum veerajatis õues on kaev. Koha tema tarvis otsis vitsamees ja kaev on meid truult teeninud kogu selle aja, mil me siin elame. Ka kõige põuasemal ajal pole meil veega mingeid probleeme olnud.

LOOMINE-21.tuled

 Kodu rajamisel olen kogu aja rutanud, et kõik kiiresti-kiiresti  valmis saada ja siis hakata selles elu nautima. Aga võta näpust! Nii lihtsalt need asjad ei käi. Edasiliikumine on alati palju-palju aeglasem kui oskame endale ette kujutadagi, sest kogu aeg tekivad uued ideed ja alatasa avastad, et midagi on puudu.
Kui piirded ehitatud ja aiaosa enamvähem valmis, leidsin, et alates augustist on õhtud aias ikka väga pimedad. Eks nad olid seda ka varem:), aga siis ei pööranud sellele nii suurt tähelepanu, sest aed oli ju imepisike ja õhtuti polnud  mingit vajadust majast eemale minna. Nii koju tulles kui aias liikudes oli nüüd aga vaja kogu aeg kaasa tassida taskulampi, aga ka selle ühe lambiga oli ümbrus kuidagi kõhedavõitu, seda enam, et minus on vist peidus pisut jänestki.

Võtsime ette suure töö ja panime kõikjale aiavalgustid.Soojad suveõhtud on ju aias nii mõnusad, pimeduse pärast ei tahaks ju samuti väga vara  tubaseks jääda. Nüüd on õhtud õues hoopis kaunimad ja koju tulles tekib samuti mõnus tunne kui sind on ootamas valgustatud rajad.
 Et aia valgustamine oleks taskukohasem, nuputasin veidi ja tegime nad mitmest osast kokku. Kuna valgustid on kallid, ostsin ainult soodsa hinnaga kuplid, need panin juppideks lõigatud kõige odavamate raudtorude otsa, kuhu said peitu elektrijuhtmed.

 Suveüritustel läks terrassidel pimedaks, ei näinud isegi vestlejat, rääkimata söömisest. Lisasime ka sinna täiendava valgustuse. Nüüd on hoopis julgem, aga ka kaunim õhtuti väljas käia. Kui koer haugub, on samuti näha, mis tal plaanis on.

 Nüüd on sedasi, et iga valgustada saab igat nurgatagust. Eriliselt võluvad on valgustatud puud ja peenrad, neil on pimedas rääkida hoopis teised lood kui päeval

Jaanipäevad on ilusad  oma valgete öödega. Lisasime sellele ajale sära juurde. Olime jõulutuled unustanud puusse, nüüd lülitasime nad sisse. Ilus sai ja tegi rõõmsamaks kogu olemise.

                                                  Muinasjutuline Jõuluõhtu!

                                                             Vaikne Jõuluõhtu!

 Ühel aastal läksin tuledega küll liiale. Olin aastatega varunud igasuguseid elektriküünlaid ja mul oli ka viitsimist neid üles panna. Ilm ka soodustas seda, ega suure külma ja tuisuga ju ei taha õues toimetada.

 Meie pere fotograaf teeb väga huvitavaid  võtteid, nendest saaks kohe terve albumi.

                                         Jõulutuled! Tänaseks on nende iga läbi...kahjuks.

LOOMINE-20.alleed

 Oma ümbruse kujundamisel on meil väga erinevad vajadused, kes rajab kodu metsa sisse või mäe otsa. Võimalusi on ikka palju. Meil oli tähtis, et ühes küljes oleks mets. Leidsime koha, kus see jääb idasse.

Vajadus oli ja on, et tekiks tervik, mis on piiratud heki või aiaga. Seega rajasime lõuna külge kaskedest allee. Loodame, et see kaitseb pisut ka kõrgepinge liini eest. Räägitakse ju sellest igasuguseid halbu lugusid.
Aia poole jääb park, kuhu panin ka pisut kasekesi.

Tükk aega läks, kui leidsin lahenduse lääneküljele. Viirpuud! Ilus sügisvärv ja millised marjad. Milline trall ka käib,  kui saabuvad siristajad.

Kui olime alustanud oma kodu ehitamist, tegime siia tee. 300m oli vaja täita kruusaga ja muidugi äärde istutasin,  põhja poole pärnad, mis jätkuvad ka aia ääres. Teisele küljele istutasime  põõsad, mida kelleltki saime.See sai hästi!

Sellega, et nüüd kodu igas küljes on puudeallee, ei olnud meil süda veel rahul. Et koerakestel oleks tore ja turvaline, ka muidugi meil endil ja et aeda ei pääseks metsloomad, panime kogu ulatusse võrkaia. Ka sellest piiramisest oli veel vähe!!!

Aia taha, kahte külge istutasin kuuseheki. Ilus küll, kuid  selle pügamine on ikka väga suur töö. Sellele siis
aga  üldse  ei mõelnud. Nad olid siis ju nii väikesed. Pika lillepeenratagune viirpuuhekk kasvab meil enamvähem vabakujuliselt, lõikan ära vaid mõne madalama oksa, mis kasvab väga püsikute sisse ja segab rohimist.

Nagu pildilt näha...puude allee,kuusehekk, võrkaed. Mulle tundus, et piiret on ikka veel vähe! Sissepoole võrku istutasin sügisastrid.
No on ikka kiiksuga inimesed...mõtlete ju?

Siis surusin ka veel floksid siia äärde. Tänaseks olen nad küll paremasse-ilusamasse kohta viinud.
Nii me areneme!
Ka aia taha oli veel vaja allee teha.Põhjakülg oli tarvis rohkem kindlustada külmade tuulte eest.

LOOMINE-19.sõnajalad

 Esimene hoone meie  kodu ehitamise alguses oli küll metsaonn, millest kahjuks pole ühtki pilti. Seal veetsime puhkehetked, sõime ja hoidsime tööriistu. Õnnetuseks ei saanud teda alles hoida, sest tulid maade erastamise ajad ja me pidime metsa alt välja kolima. Ka praegu on kahju, et kodutagune mets ei kuulu meile isegi osaliselt mitte ja seda ei saa pargiks korda teha.
Teiseks sai ehitatud  kelder, mille vajadusest kirjutasin eespool. Aga tema ümbrus oli ka vaja ilusaks teha. Lõunakülge sai palju kordi muudetud: küll külvasin valge ristiku ja lootsin, et ilus kallak saab olema...osaliselt tärkas, osaliselt mitte. Siis tõin metsast kreekisid ja nende alla tegin väikesed peenrajupid maitsetaimedega. Ikka ei meeldimud, õnneks tuli hea sõber ja andis nõu, et siia päikesesse sobiks  suur kiviktaimla. Aitäh Talle!

Aga keldri põhjakülg, mis jääb pika sissesõidu äärde oli ka tarvis korda teha. Mis siis muud kui autoga metsa, sarapuud välja kaevata ja koju keldrikallakule istutada. Ega enne 1990 ja ka veel palju aastaid edasi polnud ju muud saada  kui sõpradelt talutaimi, puude hankimiseks tuli sammud metsa seada.

Sarapuud kasvasid ruttu ja igal sügisel oli oravatel siin suur pidulaud. Kahjuks viimasel ajal pole neid näha olnud. Pika vaate lõpetasin lodjapuu-põisenela sordiga `Diabolo`. Praegu fotosid vaadates tuli mul mõte tema kõrvale istutada ka kollane sort.
Healt tuttavalt sain rohkesti metsasõnajalgu, millega sai ala täidetud. Nüüd olen neid  hakanud osaliselt välja vahetama huvitavamate liikide ja sordisõnajalgade vastu. Lisan  siia ka igasugused muid metsataimi.

Äkki tundus, et pean siia istutama mõned okaspuud, sest  talvel on koht väga lage. Siis arvas ka rea esimene sarapuu, et annab pisut ruumi uutele tulijatele. Ikka jätkub pisikesi ümbertegemisi. Aga aed ei tohigi kunagi  päris vamis saada.nii nagu Vana Toomas on öelnud Tallinna linna kohta. Eks ta käi ka meie kodude kohta.