Tuesday, February 28, 2012

LOOMINE-19.sõnajalad

 Esimene hoone meie  kodu ehitamise alguses oli küll metsaonn, millest kahjuks pole ühtki pilti. Seal veetsime puhkehetked, sõime ja hoidsime tööriistu. Õnnetuseks ei saanud teda alles hoida, sest tulid maade erastamise ajad ja me pidime metsa alt välja kolima. Ka praegu on kahju, et kodutagune mets ei kuulu meile isegi osaliselt mitte ja seda ei saa pargiks korda teha.
Teiseks sai ehitatud  kelder, mille vajadusest kirjutasin eespool. Aga tema ümbrus oli ka vaja ilusaks teha. Lõunakülge sai palju kordi muudetud: küll külvasin valge ristiku ja lootsin, et ilus kallak saab olema...osaliselt tärkas, osaliselt mitte. Siis tõin metsast kreekisid ja nende alla tegin väikesed peenrajupid maitsetaimedega. Ikka ei meeldimud, õnneks tuli hea sõber ja andis nõu, et siia päikesesse sobiks  suur kiviktaimla. Aitäh Talle!

Aga keldri põhjakülg, mis jääb pika sissesõidu äärde oli ka tarvis korda teha. Mis siis muud kui autoga metsa, sarapuud välja kaevata ja koju keldrikallakule istutada. Ega enne 1990 ja ka veel palju aastaid edasi polnud ju muud saada  kui sõpradelt talutaimi, puude hankimiseks tuli sammud metsa seada.
Sarapuud kasvasid ruttu ja igal sügisel oli oravatel siin suur pidulaud. Kahjuks viimasel ajal pole neid näha olnud. Pika vaate lõpetasin lodjapuu-põisenela sordiga `Diabolo`. Praegu fotosid vaadates tuli mul mõte tema kõrvale istutada ka kollane sort.
Healt tuttavalt sain rohkesti metsasõnajalgu, millega sai ala täidetud. Nüüd olen neid  hakanud osaliselt välja vahetama huvitavamate liikide ja sordisõnajalgade vastu. Lisan  siia ka igasugused muid metsataimi.

Äkki tundus, et pean siia istutama mõned okaspuud, sest  talvel on koht väga lage. Siis arvas ka rea esimene sarapuu, et annab pisut ruumi uutele tulijatele. Ikka jätkub pisikesi ümbertegemisi. Aga aed ei tohigi kunagi  päris vamis saada.nii nagu Vana Toomas on öelnud Tallinna linna kohta. Eks ta käi ka meie kodude kohta.

Wednesday, February 22, 2012

LOOMINE-18.puuviljaaed

Oma kodu ehitamisel oli meil kindel plaan  rajada ka õunapuuaed. Lapsepõlves olid ju meil mõlemal olemas oma aia õunad ja marjad. Seega ei kujutanud ettegi, et nad meie aias ei kasvaks. Algul ei osanud neid puid mujale istutada kui kasvuhoone kõrvale, mõtlemata sellele, et ta sinna ju igaveseks poleks jääma pidanud.

Vahest saavad ka planeerimata teod üsna head, sest  praegu on need õunapuud siin eesaias väga uhked. Kasvuhoone on küll teise kindla  paiga leidnud.
Hiljem leidsime, et 3-st õunapuust ei piisa ja hakkasime neid istutama ka mujale, sinna kuhu said viidud osa puid-põõsaid terassi eest.  Soov oli, et õunapuude sortiment oleks ka suurem, hea igal ajal võtta. Talveõunadki kasvasid ja  isegi keldris oleme neid säilitanud. Aga kahjuks on aeg praegu selline, et egas talvel eriti õunu tahagi, poes ju igasugust puuvilja saada.



Õunapuudele lisandusid peatselt ka teised viljapuud. Murelite-kirsside-ploomidega on kahjuks meil pidevalt probleeme. Igal aastal kuivab mõni oks ära. Alles on jäänud üsna nirud puukesed. Mõned aastad kasvasid nad küll jõudsasti, isegi vilju saime.
Sel aastal on plaanis hukkunute asemele jälle uued istutada. Ei saa jonni jätta! Või õigemini, et kõik need oma aia marjad on väga maitsvad ja mitte ei tahaks neid oma turult-poest osta..


Tuesday, February 21, 2012

ÕNNE!

                                                         Palju palju õnne, Busyplix!

Sunday, February 19, 2012

LOOMINE-17.maitsetaimed

 Kodu ehitamisega kaasnes ikka ka juurvilja kasvatamine. Aastast 1987 tuli kõik oma peenralt, eks aeg oli ka selline. Kui ise ei teinud, siis poele eriti loota ju ei saanud.
Meie kodu juures on peenramaa väga mitu korda kohta muutnud. Algul oli ta majast põhja pool, siis oli ta seal, kus praegu on park. Küll seal kasvasid suured  porgandid...väikeselt alalt mitu kotitäit,  ja ka  praegu roosidetagune oli hea maa. Kurke sai naabritelegi jagatud.


 Kui iluaia suuremaks tegime, kolisime peenardega põhja poole, aia taha tagasi Sinna sai nii kartul kui muu. Istutasime ka maasikad ja vaarikad. Ikkagi hea oma peenralt võtta nii endil kui ka lastel ja pisipõnnidel.



Mida  aeg edasi, seda rohkem hakkasid kauplused müüma igasugused juur-puuvilju. Polnud nagu mõtet endal sellega vaeva näha ja köögiviljanduse võis koomale tõmmata.
 Hakkasin rajama  maitsetaimedele peenrat ja just lähemale, et mitte käia aia taha. Till-sibul on väga varakult oma aiast ikka mõnus võtta. Nüüd olen sinna ka palju muid taimi lisanud. Lastele meeldib eriti hästi oblikas.
Aga möödunud suvel tulid uued mõtted  või õigemini tärkasid ellu vanad vajadused. Teeme uuesti maa korda porgandile, kapsale ja varajasele kartulile, et saada seda õiget, puhast kraami. Nii me liigume ringiratast.

Friday, February 17, 2012

LOOMINE- 16.mänguplats

See on suur rõõm, kui peres on järelkasvu. Meil on pisipõnne 6, vahel on aga neid õues korraga 8 ja juhtub  sedagi, et neid on 10.  Neist kaks küll ei vaja enam mänguplatsi, aga kes teab, ehk antakse meile varsti ka tiburulle juurde. Loomulikult peab neile vanavanemate juurde tulek olema oodatud sündmus, lastel peab siin olema niisama hea kui täiskasvanutelgi. Suures õues on palju võimalusi lastele tegevuskoha loomiseks.
Sobilik koht lastele mänguplatsi rajamiseks oli õunapuude juures. Koht jääb pisut maad eemale aiamajast ja  sealt on võimalik laste tegemistel silma peal hoida.
 Mängumaja juures jätkub seda tegutsemist lõpmatult. Ei nad väsi ronimast ega kodu mängimast.
Liivakast muutis palju kordi kohta, enne kui siia kinnistus.
 Ka mammade istumisele pisikeste juurde ei leidnud ma kohe lahendust, küll sai siia toodud toole ja päiksevari paigutatud, aga ei tekkinud hubasust. Möödunud suvel käis kiiks ja panin kiige õunapuu alla varju. No nii hästi sai. Katsin pinnase, istutasin paar kontpuud ja nurgake sai ilus. Küll veel vaja ühendada liivakastiga.


Tahan siin natuke vabandada oma piltide-vaadete pärast, et nad pole just ilusad. Ma mõtlen seda, et vaade pole ette valmistatud, kõik on nagu just hetkel on. Püüan järgmiseks talveks teha fotod oma aiast, kus on peenrad puhtad umbrohust, ääred  korras ja muud rämpsu ei jäta peale. Vaatan ikka teiste blogijate pilte ja emotsioonid hakkavad keema...kõik on niiiii ilus, nagu maalitud.

Wednesday, February 15, 2012

LOOMINE-15.park

 Kui olime oma aia piirid edasi viinud ja tekkinud oli suur tühi väli, siis see hirmutas meid, et mida sellega peale hakata. Appi tuli hea sõber, ta soovitas kõige kaugemasse aiasoppi, krundi läänepiirile, kus varem kasvasid juba mõned kased, rajada pargi. Endamisi mõtlesin, et.sellega on aega küll,  esmalt on tarvis teha peenrad ja istutada lilled
Siiski võtsin ette teekonna Järvseljale ja mõnesaja krooniga oligi meil pargi alustus olemas.Alguses olid puukesed just sellised. Mõtlesin siis endamisi, et millal küll jõuab kätte see aeg kui nad suuremaks sirguvad.


Nüüd olen oma sõbrale väga tänulik. Need puukesed, mis ma istutasin, olid küll väga pisikesed, aga ometi andsid nad aiale väga ruttu ilmet juurde. Puu ei kasva suureks aastaga. Kui ma oleksin talitanud nii nagu algul mõtlesin, oleks mul siiani seal laiutanud igav ja tühi väli. Nüüd aga on neist mõned kasvanud juba minust pikemaks ja paistavad kaugele välja. Eriti häid vaateid pakuvad nad oma värviliste lehtedega sügisel. Selleks ajaks on enamus lilli lõpetanud ja kui neid puid poleks, olekski me aed täiesti tühi, vaatamata sellele, et püsikuid on seal ju sadu. Talvel lisavad aiale värvi  okaspuud.




Mulle tundus, et puistu on üksinda väga lage, hõre ja avatud. Hakkasin siia äärde rajama lillede kollektsioone.  Kõigepealt istutasin päevaliiliad. Ostsin suurema koguse vanemaid sorte ja lisan nüüd aegajalt mõne uuema uhkuse  juurde. 

Päevaliiliate kõrvale panin aediirised. Siin on hea ja väike kallak lõunasse. Mulle tundub, et nendele hakkab see koht meeldima.

Aastal 2011 jätkasin pargi ääristamist pojengidega.

Veel olid tarvis floksid kokku panna. Algselt oli nad olid mul kitsukese ribana sissesõidu tee ääres, seal aga puudus neil vajalik ruum laiutamiseks. Siis tõstsin nad suurde aiaääre peenrasse, no ikka ei meeldinud...Nüüd lõpuks vist leidsin neile õige koha.

Meile väga meeldib, kui kadakatel  on ümber killustikumults.Selle peenraga lõpeb ka aiapoolne pargi äär ning siis edasi juba tuleb kivimägi-kivipeenar.  Aiamaja ümbrusest juba järgmine kord.

LÄHME EDASI!

Tänan teid sõbrad!
See on nii tore, et üksteist toetatakse. Püüan ka endast anda parimat.
Arvuti probleemist....oli tarvis ikkagi uus osta. Vanake juba 10 aastat mind teeninud. Tal ka aeg vanaduspõlve pidadada.
Aga Windows-07 selgeks saamine võtab vist päris palju aega... kopeerimine, vanast materjalide ümber toomine ka ei õnnestunud täielikult ja lõi palju asju segamini.
Aga ikkagi....lähme edasi!
                                                               
                                                           Armastust igasse  päeva!

Saturday, February 11, 2012

PROBLEEM


Vahepeal oli  tunne, et pean ruttama oma ajaloo kirjutamisega aga kui annad mötetele voli, teed valesti. Täna tahtsin jätkata aia loomise teemaga aga kahjuks läks arvuti rivist välja, kus köik pildid aiast.Usu ikka alati oma sisetunnet! Ei nüüd tea, millal saan jätkata ja mis saab piltidest ja köikidest muudest dokumentidest.
Arvutit pole, pole ka ühendust muu maailmaga. Ongi rahulik!
Aga....Eesti Maaülikooli öppejöud, Viljo Viljasoo väitis, et arvutid on vöimust vötmas inimeste üle. Kas siis töesti täitub kunagi ühe  ulmefilmi stsenaarium!

Thursday, February 9, 2012

LOOMINE-14.lõkkeplats

Igas suuremas majapidamises peab olema koht, kus saaks tuld teha. Kui aed hakkas enamvähem ilmet võtma, ei kõlvanud selleks enam juhuslikud kohad. Valisin sellise, mis oleks hoonetest piisavalt kaugel, aga samas ka nii lähedal, et sinna oleks mõnus minna.
 Lõkkeplats sai  korda ja ma olen sellega väga rahul.
Samas tundsin, et ta on aia poole on väga avatud ja kuidagi tasakaalust väljas. Midagi oli tarvis siia luua!

 Nii ma siis korjasin kiviktaimlast välja nõmmeliivateed ja panin lõkkeaseme lähedale uuele peenrale. Kui see üksik peenar valmima hakkas, kukkus ta kuidagi nadi välja ja ma hakkasin otsima lahendust, kuidas asja parandada.

 Tegin lisaks jälle  pisikese peenra, ringina ümber lõkkeplatsi. Istutasin pihlenelad ja madalad kukeharjad.
Siis avastasin, et no mitte pole hea! Aga, et kohe ei olnud ka head ideed,  jätsin ta pooleli oma mõtetesse loksuma ja tegin edasi oma suviseid toimetusi.
Aeg annab arutust!
Minu blogi lugejad, aitäh teile soovituste eest! Lahendus tuli. Ja nimelt laiendan nüüd nõmmeliivatee peenart ja ka kukeharjade oma. Toon siia ära oma mägisibulad. 






Ütleks lisaks, et hetke-emotsioonil ei tohi midagi teha-luua, ei midagi öelda jne. Putru ka ei sööda kuumalt!
Iga unistus vajab veidi selgimist ja  planeerimist ja paika loksumist. Just selle ,,loksumisega,, lähevad asjad-ideed õigesti. Aga mina olen selline kärsitu tüüp, kes enne teeb ja siis mõtleb. Ja ma tahan kõike valmis saada kiiresti ja korraga ja alles pärast suurt tuhinat hakkan alles vaatama, mismoodi see asi välja näeb. Õnneks olen ma viimasel ajal end parandanud. Ja nüüd seda aialugu kirjutades ja pilte vaadates näen nii mõndagi kohta, mis vajavad veidi kohendamist.