Wednesday, April 13, 2011

KEVADAHASTUS

Kuidas ma küll ootan alati kevadet, ikka midagi  ilusat silmale ja hingele. Loodus tärkab. Linnulaul ja lõhnad on kevadised. Aga aeda tänavu vaadata ei või, siin võib shoki saada. Sellist kaost näen ma esmakordselt. Sügisel jäi aed rahulikult ja ilusti puhkama.Talvel on tohutu elu kihanud lumekatte all. Vaata ja vihasta või nagu naabrinaine ütleb ilusamini -  vaata ja imesta.

Kevadel ju tarvis ruttu-ruttu kõigest üle käia, et hakata tärkamise ilu nautima. Sel korral küll tuleb kätepaarist
puudu, sest hiired, mutid ja vesirotid on segi songerdanud kogu muru ja puude ümbrused. Õnneks on lillepeenrad puutumata jäänud.  Aga tühja kah, teen nii, kuidas jõuan ja suve alguseks ehk saab aed uuesti korda.
Ega aias veel ei piisa mullaelanikest, mul on ka veel koertest abilised, kes üritavad nüüd neid pahategelasi kätte saada ja aitavad omakorda seda segadust suurendada.  Soovivad ainult head, kuid kukub välja hoopis vastupidist. Kaevatakse ja otsitakse, et muld lendab. Ole siis siin aednik ja loo ilusat ümbrust.