KEVADHÕISKED

Kevadhõisked on jõudnud ka meie õuele..... kuldnokad lõid oma laulu lahti. Oli ikka tore istuda terassil ja kuulata nende vilistamisi ja vaadata toimetusi.
Kõige tähtsam oli see, et pere oli koos ja lusti oli palju...ja kui soe õhtu oli veel.
Täna vaatan, et  muru on juba roheliseks tõmmanud. Eks nüüd läheb kiirelt edasi. Kaugel see jaanipäevgi on oma valgete öödega.

KEVAD ei kiirusta

Kevad ei kiirusta!..Uus elu ärkab tasapisi. Kõik seisab veel. Näit. kuldnokad on käinud pesakaste vaatamas oma 3-4 korda aga laulma pole hakanud. Linavästrikud korraks näitasid ennast ja jälle kadunud kuhugi.
Aga ennast peab kogu aeg ohjeldama ja aegajalt küsima, et kuhu  siis rutt. Aga siiski  oma sisemine hääl ei valeta, ta  käsib kiirustada, sest seda aia puhastamist jätkub veel tükiks ajaks.  Kui soojaks läheb,  ei siis enam viitsi sellega tegeleda, tulevad istutamiskiiksud....kas uued taimed või ümberpaigutused. Nii see on!

KEVADTÖÖD ikka edasi

                                        Uus  ilus kollane laik meie peenras. Siin särab kevadadoonis! 
Vaatan teiste blogidest ilusaid pilte lumikellukestest aga kahjuks on meil suures osas nad kuhugi kadunud. Iga aastaga jäi puhm järjest väiksemaks. Mõtlen neid sel aastal juurde osta ja panna uude kohta. Kui  pilti vaadata, siis on ka selge, et miks mõned taimed kaovad, see pole ju enam lillepeenar, kobeda mulla on katnud sammal. Pean midagi muutma.

Meie rõõmsad sõbrad on saabumas ja tarvis neile korterid korda teha. Iga paari aasta tagant võtame puurid maha ja puhastame. Talvel elavad siin varblased ja ka kevadel oleks edasi aga kuldnokad ajavad nad väiksematesse pesadesse. Suures suves kasvatavad  poegi aga  piiritajad.
Õu rõkkab linnulaulust ja soojad tuuleiilid paitavad põske. Mõnus ja ilus!

KEVAD tuleb tipa-tapa

 Aeda tööle minnes leiad ikka uusi tärkajaid. Need kollased nupukesed lehvitavad juba kaugelt. Aga teised lumekupud hakkavad veel alles end välja sirutama. Vaatan ja mõtlen, et siia kõrvale võiks panna sinised krookused.

 See lumeroos on huvitav taimeke, kes rändas ise ühest kohast teise ja kasv ka ei edenenud, rääkimata õitest. Nüüd avastasin ta hoopis teises peenras. Tundub....et nüüd on ta õige koha leidnud. Ilus.

Meil, õnneks on hea pinnas, kõik juba kuiv. Sain korda esimese peenra, kus on põõsasmaranad. Jäävad nüüd ootama sooja ja päikest.

Imbväljaku paigaldamise tagajärjeks on vajunud pinnas. Mullaga vaja täita ja siis juba ka kiviktaimlat laiendada. Aga nüüd seda pilti vaadates, pole enam päris seda meelt. Kui ükskord muld kohale jõuab, eks siis on näha, mis saab.

 Aitäh sõpradele, kes soovitasid mägisibulad kivimäe juurde tuua. Mõtlesin ja kaalusin! Ja kui nüüd vaatan seda pilti ja imestan, milline ,,soolikas,,  Õigem oleks seda laiendada ja oma sibulad siia istutada. Oh, tore!

                              Veel üks koht korda teha! Õigemini...nägusamaks-meeldivamaks!

KEVADTÖÖD....esimesed

Nii tore on aias jalutada ja märgata üllatajaid. Mõned taimekesed  tulevad lausa paksust lumest läbi. Meil ikka lumeroosid need esimesed ärkajad. Ühel aastal pistsid nad nina välja juba veebruari kuus. Tore oleks seda hulka suurendada uue sortimentiga.

Mõnus on ka jälgida lume lahkumist, sellega seoses suuri ojasid ja lompisid Samas on vahva sellele kõigele ka ise kaasa aidata, kas varbaotsaga uut teed veele rajada või mõni lumehang laiali visata.

See suur vete liikumine annab ka endale hoogu tegutsemiseks. Nii siis seadsingi sammud viirpuuheki alla, et seda pisut tühjendada. Ta kasvab väga jõudsasti ja ei lase mu kuusehekil  vabalt olla.

Nagu pildilt näha, siis tööd jätkub pikemaks ajaks. Kui ükskord ära saab, siis on ikka ilus vaadata ka.

Mõni suur töö läheb vahest tüütuks, siis nokitsen väiksemate ja lihtsmate asjade kallal.
Kust lumi läinud, seal saab kohe midagi korda teha...
Kust küll seda rämpsu on kevadeks  kogunenud!
Sügisel ei märganud teda.
Loodus läks talveunne, kõik oli  korras ja ka ilus. Nüüd  prahti kui palju!
Mõnus ja tore on ikkagi, kui kõik ärkab.

KEVADAHASTUS

Kuidas ma küll ootan alati kevadet, ikka midagi  ilusat silmale ja hingele. Loodus tärkab. Linnulaul ja lõhnad on kevadised. Aga aeda tänavu vaadata ei või, siin võib shoki saada. Sellist kaost näen ma esmakordselt. Sügisel jäi aed rahulikult ja ilusti puhkama.Talvel on tohutu elu kihanud lumekatte all. Vaata ja vihasta või nagu naabrinaine ütleb ilusamini -  vaata ja imesta.

Kevadel ju tarvis ruttu-ruttu kõigest üle käia, et hakata tärkamise ilu nautima. Sel korral küll tuleb kätepaarist
puudu, sest hiired, mutid ja vesirotid on segi songerdanud kogu muru ja puude ümbrused. Õnneks on lillepeenrad puutumata jäänud.  Aga tühja kah, teen nii, kuidas jõuan ja suve alguseks ehk saab aed uuesti korda.
Ega aias veel ei piisa mullaelanikest, mul on ka veel koertest abilised, kes üritavad nüüd neid pahategelasi kätte saada ja aitavad omakorda seda segadust suurendada.  Soovivad ainult head, kuid kukub välja hoopis vastupidist. Kaevatakse ja otsitakse, et muld lendab. Ole siis siin aednik ja loo ilusat ümbrust.