Esimene hoone meie kodu ehitamise alguses oli küll metsaonn, millest kahjuks pole ühtki pilti. Seal veetsime puhkehetked, sõime ja hoidsime tööriistu. Õnnetuseks ei saanud teda alles hoida, sest tulid maade erastamise ajad ja me pidime metsa alt välja kolima. Ka praegu on kahju, et kodutagune mets ei kuulu meile isegi osaliselt mitte ja seda ei saa pargiks korda teha.
Teiseks sai ehitatud kelder, mille vajadusest kirjutasin eespool. Aga tema ümbrus oli ka vaja ilusaks teha. Lõunakülge sai palju kordi muudetud: küll külvasin valge ristiku ja lootsin, et ilus kallak saab olema...osaliselt tärkas, osaliselt mitte. Siis tõin metsast kreekisid ja nende alla tegin väikesed peenrajupid maitsetaimedega. Ikka ei meeldimud, õnneks tuli hea sõber ja andis nõu, et siia päikesesse sobiks suur kiviktaimla. Aitäh Talle!
Aga keldri põhjakülg, mis jääb pika sissesõidu äärde oli ka tarvis korda teha. Mis siis muud kui autoga metsa, sarapuud välja kaevata ja koju keldrikallakule istutada. Ega enne 1990 ja ka veel palju aastaid edasi polnud ju muud saada kui sõpradelt talutaimi, puude hankimiseks tuli sammud metsa seada.
Sarapuud kasvasid ruttu ja igal sügisel oli oravatel siin suur pidulaud. Kahjuks viimasel ajal pole neid näha olnud. Pika vaate lõpetasin lodjapuu-põisenela sordiga `Diabolo`. Praegu fotosid vaadates tuli mul mõte tema kõrvale istutada ka kollane sort.
Healt tuttavalt sain rohkesti metsasõnajalgu, millega sai ala täidetud. Nüüd olen neid hakanud osaliselt välja vahetama huvitavamate liikide ja sordisõnajalgade vastu. Lisan siia ka igasugused muid metsataimi.
Äkki tundus, et pean siia istutama mõned okaspuud, sest talvel on koht väga lage. Siis arvas ka rea esimene sarapuu, et annab pisut ruumi uutele tulijatele. Ikka jätkub pisikesi ümbertegemisi. Aga aed ei tohigi kunagi päris vamis saada.nii nagu Vana Toomas on öelnud Tallinna linna kohta. Eks ta käi ka meie kodude kohta.
4 comments:
See sarapuusalu on ju vahva.
Kas saaki inimestele ka jagub?
Pole ta enam midagi nii hõre talvelgi.
Ilus ja rahulik lahendus, eriti hea on see, et vaade on suletud kerge värvilaiguga. Mu meelest on see ilusate võrade sirge rivi ka talvel väga hea, okaspuuga ehk varjad ta liiga äragi.
Tore on vaadata, et inimesed püüavad igati oma aeda kaunistada!Sõnajalad on eriti toredad, aga need metsa omad lähevad väga laiali.Mina hakkasin ka tavalisi sõnajalgu välja vahetama. Nüüd on saada väga ilusaid ja huvitavaid sorte, ainult need ei kasva suureks väga ruttu. Nii tulebki oodata, üks sort vahetada metsa oma vastu, natukese aja pärast jälle teine.Püüan nii teha, kuidas välja kukub, on tulevikus näha.
Pähkleid pole talveks varunud, vaid sügisel noppinud.
Sõnajalgade juures on mõnus olla, seda peenart korrastada.
Post a Comment