NAISTEPÄEV

 

                                                           RÕÕMSAT NAISTEPÄEVA!

LOOMINE-21.tuled

 Kodu rajamisel olen kogu aja rutanud, et kõik kiiresti-kiiresti  valmis saada ja siis hakata selles elu nautima. Aga võta näpust! Nii lihtsalt need asjad ei käi. Edasiliikumine on alati palju-palju aeglasem kui oskame endale ette kujutadagi, sest kogu aeg tekivad uued ideed ja alatasa avastad, et midagi on puudu.
Kui piirded ehitatud ja aiaosa enamvähem valmis, leidsin, et alates augustist on õhtud aias ikka väga pimedad. Eks nad olid seda ka varem:), aga siis ei pööranud sellele nii suurt tähelepanu, sest aed oli ju imepisike ja õhtuti polnud  mingit vajadust majast eemale minna. Nii koju tulles kui aias liikudes oli nüüd aga vaja kogu aeg kaasa tassida taskulampi, aga ka selle ühe lambiga oli ümbrus kuidagi kõhedavõitu, seda enam, et minus on vist peidus pisut jänestki.

Võtsime ette suure töö ja panime kõikjale aiavalgustid.Soojad suveõhtud on ju aias nii mõnusad, pimeduse pärast ei tahaks ju samuti väga vara  tubaseks jääda. Nüüd on õhtud õues hoopis kaunimad ja koju tulles tekib samuti mõnus tunne kui sind on ootamas valgustatud rajad.
 Et aia valgustamine oleks taskukohasem, nuputasin veidi ja tegime nad mitmest osast kokku. Kuna valgustid on kallid, ostsin ainult soodsa hinnaga kuplid, need panin juppideks lõigatud kõige odavamate raudtorude otsa, kuhu said peitu elektrijuhtmed.

 Suveüritustel läks terrassidel pimedaks, ei näinud isegi vestlejat, rääkimata söömisest. Lisasime ka sinna täiendava valgustuse. Nüüd on hoopis julgem, aga ka kaunim õhtuti väljas käia. Kui koer haugub, on samuti näha, mis tal plaanis on.

 Nüüd on sedasi, et iga valgustada saab igat nurgatagust. Eriliselt võluvad on valgustatud puud ja peenrad, neil on pimedas rääkida hoopis teised lood kui päeval

Jaanipäevad on ilusad  oma valgete öödega. Lisasime sellele ajale sära juurde. Olime jõulutuled unustanud puusse, nüüd lülitasime nad sisse. Ilus sai ja tegi rõõmsamaks kogu olemise.

                                                  Muinasjutuline Jõuluõhtu!

                                                             Vaikne Jõuluõhtu!

 Ühel aastal läksin tuledega küll liiale. Olin aastatega varunud igasuguseid elektriküünlaid ja mul oli ka viitsimist neid üles panna. Ilm ka soodustas seda, ega suure külma ja tuisuga ju ei taha õues toimetada.

 Meie pere fotograaf teeb väga huvitavaid  võtteid, nendest saaks kohe terve albumi.

                                         Jõulutuled! Tänaseks on nende iga läbi...kahjuks.

LOOMINE-20.alleed

 Oma ümbruse kujundamisel on meil väga erinevad vajadused, kes rajab kodu metsa sisse või mäe otsa. Võimalusi on ikka palju. Meil oli tähtis, et ühes küljes oleks mets. Leidsime koha, kus see jääb idasse.

Vajadus oli ja on, et tekiks tervik, mis on piiratud heki või aiaga. Seega rajasime lõuna külge kaskedest allee. Loodame, et see kaitseb pisut ka kõrgepinge liini eest. Räägitakse ju sellest igasuguseid halbu lugusid.
Aia poole jääb park, kuhu panin ka pisut kasekesi.

Tükk aega läks, kui leidsin lahenduse lääneküljele. Viirpuud! Ilus sügisvärv ja millised marjad. Milline trall ka käib,  kui saabuvad siristajad.

Kui olime alustanud oma kodu ehitamist, tegime siia tee. 300m oli vaja täita kruusaga ja muidugi äärde istutasin,  põhja poole pärnad, mis jätkuvad ka aia ääres. Teisele küljele istutasime  põõsad, mida kelleltki saime.See sai hästi!

Sellega, et nüüd kodu igas küljes on puudeallee, ei olnud meil süda veel rahul. Et koerakestel oleks tore ja turvaline, ka muidugi meil endil ja et aeda ei pääseks metsloomad, panime kogu ulatusse võrkaia. Ka sellest piiramisest oli veel vähe!!!

Aia taha, kahte külge istutasin kuuseheki. Ilus küll, kuid  selle pügamine on ikka väga suur töö. Sellele siis
aga  üldse  ei mõelnud. Nad olid siis ju nii väikesed. Pika lillepeenratagune viirpuuhekk kasvab meil enamvähem vabakujuliselt, lõikan ära vaid mõne madalama oksa, mis kasvab väga püsikute sisse ja segab rohimist.

Nagu pildilt näha...puude allee,kuusehekk, võrkaed. Mulle tundus, et piiret on ikka veel vähe! Sissepoole võrku istutasin sügisastrid.
No on ikka kiiksuga inimesed...mõtlete ju?

Siis surusin ka veel floksid siia äärde. Tänaseks olen nad küll paremasse-ilusamasse kohta viinud.
Nii me areneme!
Ka aia taha oli veel vaja allee teha.Põhjakülg oli tarvis rohkem kindlustada külmade tuulte eest.

LOOMINE-19.sõnajalad

 Esimene hoone meie  kodu ehitamise alguses oli küll metsaonn, millest kahjuks pole ühtki pilti. Seal veetsime puhkehetked, sõime ja hoidsime tööriistu. Õnnetuseks ei saanud teda alles hoida, sest tulid maade erastamise ajad ja me pidime metsa alt välja kolima. Ka praegu on kahju, et kodutagune mets ei kuulu meile isegi osaliselt mitte ja seda ei saa pargiks korda teha.
Teiseks sai ehitatud  kelder, mille vajadusest kirjutasin eespool. Aga tema ümbrus oli ka vaja ilusaks teha. Lõunakülge sai palju kordi muudetud: küll külvasin valge ristiku ja lootsin, et ilus kallak saab olema...osaliselt tärkas, osaliselt mitte. Siis tõin metsast kreekisid ja nende alla tegin väikesed peenrajupid maitsetaimedega. Ikka ei meeldimud, õnneks tuli hea sõber ja andis nõu, et siia päikesesse sobiks  suur kiviktaimla. Aitäh Talle!

Aga keldri põhjakülg, mis jääb pika sissesõidu äärde oli ka tarvis korda teha. Mis siis muud kui autoga metsa, sarapuud välja kaevata ja koju keldrikallakule istutada. Ega enne 1990 ja ka veel palju aastaid edasi polnud ju muud saada  kui sõpradelt talutaimi, puude hankimiseks tuli sammud metsa seada.

Sarapuud kasvasid ruttu ja igal sügisel oli oravatel siin suur pidulaud. Kahjuks viimasel ajal pole neid näha olnud. Pika vaate lõpetasin lodjapuu-põisenela sordiga `Diabolo`. Praegu fotosid vaadates tuli mul mõte tema kõrvale istutada ka kollane sort.
Healt tuttavalt sain rohkesti metsasõnajalgu, millega sai ala täidetud. Nüüd olen neid  hakanud osaliselt välja vahetama huvitavamate liikide ja sordisõnajalgade vastu. Lisan  siia ka igasugused muid metsataimi.

Äkki tundus, et pean siia istutama mõned okaspuud, sest  talvel on koht väga lage. Siis arvas ka rea esimene sarapuu, et annab pisut ruumi uutele tulijatele. Ikka jätkub pisikesi ümbertegemisi. Aga aed ei tohigi kunagi  päris vamis saada.nii nagu Vana Toomas on öelnud Tallinna linna kohta. Eks ta käi ka meie kodude kohta.

LOOMINE-18.puuviljaaed

Oma kodu ehitamisel oli meil kindel plaan  rajada ka õunapuuaed. Lapsepõlves olid ju meil mõlemal olemas oma aia õunad ja marjad. Seega ei kujutanud ettegi, et nad meie aias ei kasvaks. Algul ei osanud neid puid mujale istutada kui kasvuhoone kõrvale, mõtlemata sellele, et ta sinna ju igaveseks poleks jääma pidanud.

Vahest saavad ka planeerimata teod üsna head, sest  praegu on need õunapuud siin eesaias väga uhked. Kasvuhoone on küll teise kindla  paiga leidnud.

Hiljem leidsime, et 3-st õunapuust ei piisa ja hakkasime neid istutama ka mujale, sinna kuhu said viidud osa puid-põõsaid terassi eest.  Soov oli, et õunapuude sortiment oleks ka suurem, hea igal ajal võtta. Talveõunadki kasvasid ja  isegi keldris oleme neid säilitanud. Aga kahjuks on aeg praegu selline, et egas talvel eriti õunu tahagi, poes ju igasugust puuvilja saada.

Õunapuudele lisandusid peatselt ka teised viljapuud. Murelite-kirsside-ploomidega on kahjuks meil pidevalt probleeme. Igal aastal kuivab mõni oks ära. Alles on jäänud üsna nirud puukesed. Mõned aastad kasvasid nad küll jõudsasti, isegi vilju saime.

Sel aastal on plaanis hukkunute asemele jälle uued istutada. Ei saa jonni jätta! Või õigemini, et kõik need oma aia marjad on väga maitsvad ja mitte ei tahaks neid oma turult-poest osta..

ÕNNE!

                                                         Palju palju õnne, Busyplix!

LOOMINE-17.maitsetaimed

 Kodu ehitamisega kaasnes ikka ka juurvilja kasvatamine. Aastast 1987 tuli kõik oma peenralt, eks aeg oli ka selline. Kui ise ei teinud, siis poele eriti loota ju ei saanud.
Meie kodu juures on peenramaa väga mitu korda kohta muutnud. Algul oli ta majast põhja pool, siis oli ta seal, kus praegu on park. Küll seal kasvasid suured  porgandid...väikeselt alalt mitu kotitäit,  ja ka  praegu roosidetagune oli hea maa. Kurke sai naabritelegi jagatud.

 Kui iluaia suuremaks tegime, kolisime peenardega põhja poole, aia taha tagasi Sinna sai nii kartul kui muu. Istutasime ka maasikad ja vaarikad. Ikkagi hea oma peenralt võtta nii endil kui ka lastel ja pisipõnnidel.

Mida  aeg edasi, seda rohkem hakkasid kauplused müüma igasugused juur-puuvilju. Polnud nagu mõtet endal sellega vaeva näha ja köögiviljanduse võis koomale tõmmata.
 Hakkasin rajama  maitsetaimedele peenrat ja just lähemale, et mitte käia aia taha. Till-sibul on väga varakult oma aiast ikka mõnus võtta. Nüüd olen sinna ka palju muid taimi lisanud. Lastele meeldib eriti hästi oblikas.

Aga möödunud suvel tulid uued mõtted  või õigemini tärkasid ellu vanad vajadused. Teeme uuesti maa korda porgandile, kapsale ja varajasele kartulile, et saada seda õiget, puhast kraami. Nii me liigume ringiratast.