Selles loos liigun oma tegemistega majale lähemale. Ülemisel fotol on veel alles maja piirav kuusehekk linnumaja ja viimase aiapostiga.
Alumiselt fotolt paistab kui kaugele liikus me aed. Endise piirde mälestusteks jätsime vanale kohale paar kuuske ja linnusöögimaja.
Meile on alati meeldinud raamhaljastus. Seisad keset aeda ja igale poole vaadates on midagi huvitavat silmapiiril. Aga samas on ma vajan, et mu lähedal peaks samuti midagi kasvama ja õitsema. Niisiis jätsime kuusehekist nutsu alles ja hakkasin siia rajama uut peenart. Ta jääb ka kohe köögi akna alla, kus perenaine peab ju päris suure osa oma ajast veetma ja oleks ju ilus kui pilku välja heites midagi ilusat sealt vastu vaataks.. Leidsime, et roosid võiks siin olla. Nad ju nii pikaajalised kaunid õitsejad.
Ka koju tulles ja pilku heites majale, oli vaja midagi ilusat.
Samas ka seinaäär vajas korda tegemist, millega jändasin tükk aega. Kuiv koht ja päikseline. No mida sa sinna istutad?!
Ega see peenarde tegemine kerge polnud. Algul ikka tulid nad ümmargused või kandilised. Kuid siis tuli soovitus, et looduses on ju kõik vabakujuline. Täitsa tõsi! See meeldis! Ääristasin kividega.
Aga need peenraääred hakkasid väga häirima, lausa hambuline kivisadu! Seda küll märkasin aastaid hiljem. Jälle lisatöö juures. Ega siis tegemistega ju õpime.....Siin on ka alguse saanud juba loomise järgmine etapp.
Maja seinaäärest sai päris ilus asi. Istutasin roose, L.Freymanne. Siiani on nad seal päris hästi vastu pidanud.
Peenarde ümber panime aiavõrgud, sest meiega elasid ka 5 koera. Nende toimetamised olid ettearvamatud.
Roosid on ilusad, aga ma polnud rahul sellega, et põõsaste vahe oli must. Kui roosid parasjagu ei õitsenud, jättis ta kuidagi imelikult tühja ja troostitu mulje. Hakkasin rooside jalamile istutama tipmist puksrohtu (Pachysandra) Ta on ilusa tumerohelise lehekodarikuga ja täidab hästi kõik tühjad vahed.
Vaade eesaeda. Seda pilti endisega saab võrrelda loos ,,eesaia loomine,,
2011.aastaks on kõik juba üsna täiskasvanud. Juba naudime ka oma aeda, oma loodut...jalutame ja rõõmustame.....oh kui ilus on kõik!
Vaade suvel, aastal 2011.
Kogu lugu sai piltide vahele.
3 comments:
No ei jätku sõnu, kõik on väga kaunis, aga eriti meeldib see maja seinaäärne roosidega - viimse vindini väljapeetud.
Roosid on kaunid, omale olen põhjanabatingimuste tõttu viimasel ajal eelistanud pargiroose ja tavalisi kibuvitsu.
Kust võetakse see energia, et sellised istutusalad korras hoida?
Minul on senini veel segasummasuvila peenrad. Keegi kusagil ka kirjutas istutusala ja peenrainimestest, ma ilmselgelt kuulun nende viimaste hulka (veel?)
Ääretult kaunid kohad on tekkinud, eriti meeldivad mulle roosid okaspuudega. Üleüldse, sellise aia üle peabki uhkust tundma ja hea, et meil on neid palju ja nad kõik on nii erinevad, nii kujunduselt kui hingelt.
Tahaks juba välja peenrale minna! Mõtteid on nii palju, mida teeks teisti, jah ikka jälle uuesti. Tean paari tegijat, kes talv otsa planeerib ja siis suvel teeb suure töö ära ja ei mingit ümber tegemist. Väga tubli!
On tulnud uusi peenrainimesi, mulle see sõna ka meeldib, kelle kaunid fotod panevad unistused liikuma. Aitäh!
Post a Comment