Mul mõlkus meeles pikka aega kivimägi kõrreliste ja mändidega, aga ei osanud leida kohta, kuhu ta paigutada ja nüüd äkki oligi see paik olemas.
Mullahunnikud said paika ja siit oli edasi päris lihtne minna. Vaid töö ja mõtlemine, kuni hakkas ...
juba ilmet võtma Et asi oleks huvitavam ja mäed tunduksid kõrgemad, tekitasin nende ette madalama osa, kuhu tahtsin pumpade abil ojakese saada, aga lõpuks otsustasin ta esialgu kuivaks jätta. Olen selle "mäestikuga" väga rahul:)
Vaja on veel lahendada tulede küsimus, mulle meeldib kui aed või osa sellest on pimedas valgustatud.
9 comments:
No küll Sinu aias igatsugu imenurgakesi ikka leidub! Mulle meeldib VÄGA neljas pilt, mis tavapäraselt on siis kuivoja (praegu justkui on küll veekest seal põhjas)?
Mulle see kivioja meeldib ja see avaldab muljet kuidas lageda maa peale selline liikumine on tekitatud. Ilus!
Hea, et oled erinevate aiaosade ühendamiseks leidnud igasugu põnevaid lahendusi ja suutnud luua ilusa terviku.
Arvasin seni, et mul ei ole erilist kadeduseussi, aga ilmselt kusagil ikka on ja just selle tegususe osas, no kust te kõik võtate selle energia ja aja, et nii suuri ja ilusaid asju teha. Eh, hakkab vist ikka vanus tunda andma:)
Kena on see värvikombinatsioon - tumerohelised kõrreliste tutid ja okaspuud halli killustiku taustal. Aga mind huvitab, kuidas sa tõrjud umbrohtu, mis killustikupadjal vohama kunagi hakkab? Ma olen oma käed nii verele kakkunud sellist ala puhastades. Kas on mingi nipp selleks?
Mina kasutan sellistel aladel killustiku all paksu ajalehekihti umbrohtude lämmatamiseks.
Kasutada võib ka pabertapeeti, jõupaberit, pappi- kõike, mis aja jooksul kõduneb.
Väga ilus!
Selles aias, kus mina seda killustikuala hooldust tegin, olid ka ajalehed all. Aga need igasugu vastikud umbrohud olid kasvanud kivide vahelt ja need juured olid kinni ma ei tea kus. Muidugi oli seal kasutatud suure fraktsiooniga kildu ja sp ka see töö oli nii raske. Minul olid käed täitsa katki, sest kindaga ei saanud kõike kätte ja ma tark kakkusin siis palja käega. Peenema fraktsiooniga kivide vahelt kindlasti kergem kakkuda.
Unistada ja siis luua...see meeldib ju meile kõigile. Nii see aed ja kodu meil tasapisi kujuneb.
Killustiku alla panen alati väetisekotid. Midagi ei tule läbi. Häda vaid sellega, et tuule kantud seemned hakkavad idanema. Natuke nokkimist on igal suvel.
Post a Comment