Samas tundsin, et ta on aia poole on väga avatud ja kuidagi tasakaalust väljas. Midagi oli tarvis siia luua!
Siis avastasin, et no mitte pole hea! Aga, et kohe ei olnud ka head ideed, jätsin ta pooleli oma mõtetesse loksuma ja tegin edasi oma suviseid toimetusi.
Aeg annab arutust!
Minu blogi lugejad, aitäh teile soovituste eest! Lahendus tuli. Ja nimelt laiendan nüüd nõmmeliivatee peenart ja ka kukeharjade oma. Toon siia ära oma mägisibulad.
Iga unistus vajab veidi selgimist ja planeerimist ja paika loksumist. Just selle ,,loksumisega,, lähevad asjad-ideed õigesti. Aga mina olen selline kärsitu tüüp, kes enne teeb ja siis mõtleb. Ja ma tahan kõike valmis saada kiiresti ja korraga ja alles pärast suurt tuhinat hakkan alles vaatama, mismoodi see asi välja näeb. Õnneks olen ma viimasel ajal end parandanud. Ja nüüd seda aialugu kirjutades ja pilte vaadates näen nii mõndagi kohta, mis vajavad veidi kohendamist.
2 comments:
Sinu aeda ja selle arenemist vaadates näeb tegelikult kõige rohkem seda, kuidas Sa oled ise selle protsessi käigus arenenud. See on rahulolu ja imetlemise staadiumiga võrreldes hoopis kõrgem tase kui enda tööd vaadates hakatakse nägema ebakõlasid, häirivaid elemente, parandamist nõudvaid kohti jne, jne. Tavaliselt ei julge inimesed enda suhes kriitilised olla. Aga Sa oled loonud midagi väga ilusat, vähemalt silmale ja kui Sa nüüd järjest avastad ja süvened, kuidas edasi minna, saadki lõpuks kodu enda hingele.
Seda kommentaari oli väga keeruline kirjutada, et Sa temast õigesti aru saaksid, olen vahel ka vääritimõistetavaid kirja pannud.
Oh kui armas! Aitäh!
Ma imetlen alati kui hästi annad edasi emotsiooni sönades.
Samas ka väga tore Sinust, et jagad igal hetkel tarkusi. Nii meeldiv, et me läheduses on armastavad inimesed.
Post a Comment